Peres kasvas kolme poega,
taaralaste taimekesi.
Üks neist veeres Venemaale,
teine tuiskas Turjamaale,
kolmas istus kotka selga,
põhjakotka tiiva peale.
See, kes sõitis kotka seljas,
põhjakotka tiiva pealla,
lendas palju, liugles palju,
lendas tüki lõuna poole,
teise tüki tõusu poole,
sõitis üle Soome mere,
liugles üle Läänemere,
veeres üle Viru mere,
kuni õnne kohendusel,
jumalikul juhatusel
kotkas kõrge kalju peale
viskas mehe Viru randa.

Perren kasvi kolmi poiga,
taaralaisi latsõkõisi.
Üts näist viirdü Vinnemaalõ,
tõnõ tuisas´ Turjamaalõ,
kolmas istõ kotka sälgä,
põh´akotka siiva pääle.
Tuu, kiä sõitsõ kotka sälän,
põh´akotka siiva päällä,
linnas´ pall´o, livvõl´ pall´o,
linnas´ tükü lõunõ poolõ,
tõsõ tükü hummoguhe,
sõitsõ üle Soomõ mere,
üle ka Õdagumerestä,
viirdü üle Viro mere,
kooni´ õnnõ kobistusõl,
jumalikul juhatusõl
kodas korgõ kaldõ pääle
visas´ mehe Viro randa.

Kas’vid ühes peres pojad,
kolme kõva kangelasta.
Esimene suureks sirgus,
mehemõõdu välja venis,
kauplemise peale hakkas,
müügitööga mainet kogus.
Teine kasvas kopsakamaks,
kõrge kase kasvu keris,
võitlemise peale hakkas,
taplemise peale tugev,
sõjaväelaseks siis suundus.
Kolmandamal nimeks Kalev,
kõige kogukamaks kasvas,
sõgedasti suureks sirgus.
Ütles oma vanemaile,
et ta hakkab reisimaie,
Eesti poole liikumaie,
kodukanti kippumaie.
Kannab kaasas tarku mõtteid,
kaua kaitstud teademisi,
alal hoitud arukusta:
tahab teha rahval heada,
õnne tuua õuedelle,
jõukust kanda kortereisse,
edukust eramutesse,
rikkust ridamajadesse,
Eestit teha ilusamaks,
kauget kanti haritumaks.
Lennupileti siis ostis,
ainult üheainsa otsa.
Kalev Eestimaale lendas
raske raudse kotka kukil,
Bõuingu turistiklassis.
Istus korra Kopis ümber,
muidu aga tuli otse.
Jõudis Kalev kodumaale,
mahajäetud marjamaale,
esiisa Eestimaale.