Mõisted:
küla – maaasula, mille moodustavad lähestikku paiknevad talud
saras – külakogukonna ühismaavaldus, mis koosnes põllu-, heina- ja karjamaast, metsast ning kalastuskohtadest.

Küla võis koosneda 5-70 talust, olla kas kindlustatud – ümbritsetud tara või kõrge müüriga või kindlustamata, ilma igasuguse piirdeta. Enamik külasid olid kindlustamata ja jagasid ühist sarast. Kindlasti kuulusid küla juurde külaväljak kirik, kirikla ja surnuaed. Enamasti elati hajakülades. Küla eest seisis valitud külavanem. Muresid arutati ja otsuseid võeti vastu taluperemeeste koosolekul.

Talu (ka talund, talumajapidamine) on tavaliselt ühele perekonnale kuuluv elupaik ja väike maamajand, mis hõlmab maavalduse koos eluhoonete, abihoonete, nii majandatavate maadega (aed, põllud, karjamaad ja heinamaad, mets)

Keskaja talu koosnes peale hoonete aedviljaaiast. Talus elasid koos ema, isa, lapsed, vanaema ja vanaisa ja peremehe vallalised õed- vennad. Talupere suurus ja see, kas seal kasutati ka sulaste ja teenijate abi sõltus materiaalsest olukorrast (põllumaade suurusest ja kariloomade hulgast). Talu suurust arvestati haritava maa suuruse järgi. Talupoegade õiguslik ja varanduslik seisund oli juba ühe küla piires väga erinev.

Talupojad jagunesid:

1) Vabad talupojad – ei pidanud maksma koormisi
2) Sõltuvad talupojad – maa kasutamise eest olid koormiste kohuslased
3) Pärisorjad – sunnismaised, kuulusid maaisandale, neil puudus maaomand ja isiklikud vabadused.
4) Träälid e orjad –leidus kuni 15.saj, olid sõjavangid või võlgade tõttu orjusesse langenud inimesed.

Talupoegade elurütmi määrasid põllutööd, talv oli seega tööde poolest kõige rahulikum. Siis tehti tubaseid töid, käsitööd ja parandati tööriistu. Vajalikud toiduained saadi oma majapidamisest ja ainult soola ja rauda osteti. Iga pereliige tegi endale jõukohast tööd, eriti suur koormus oli naistel, kes lisaks majapidamistöödele, riiete valmistamisele ja lastekasvatusele pidid loomi talitama. Igapäevased rõivad olid valmistatud linasest riidest või kootud. Üldiselt elati akende ja korstnata õlgkatusega puumajades. Suitsu lasti välja katuseluugi kaudu. Pidev suitsune õhk võttis vanaduseks paljude perenaiste silmanägemise. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist.

Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini.

Keskaegse talupoja lugu:

Talupoegade mõttemaailm ja ellusuhtumine:

Talupoja kaugeimad reisid olid palverännak või külalaat, põhiliselt püsiti aga elukoha ümbruses. Valdav enamus keskaegsetest talupoegadest olid kirjaoskamatud. Seetõttu on teised ühiskonnakihid neid kirjanduslikes allikates kujutanud põlguse ja üleolekutundega, pidades neid räpasteks ja metsikuteks. Talupojad olid oma ellusuhtumiselt konservatiivsed: nad leppisid traditsiooniliste kohustuste ja ülesannetega; uuendustesse ja muutustesse suhtuti umbusklikult, sest see rikkus Jumala poolt seatud korda. Traditsioonilise elukorralduse muutmine võis seetõttu enesega kaasa tuua talupoegade laiaulatuslikke ülestõuse. Talupojad olid sügavalt usklikud, kuid tihti segunesid nende religioossed arusaamad sajanditevanuste paganlusele omaste rituaalide ja uskumustega. Kõrgkeskajal hakkasid talupoegade hulgas levima ka ketserlikud ideed ning see oli sageli seotud sotsiaalsete vastuolude kasvuga. Talupojad pidasid neile osaks saanud ülekohut Jumala-vastaseks teoks. Talupoegade pidudel lauldi tihtipeale roppe laule, kus teotati armastust ja abielu ning mängiti hasart-, osavus- ja õnnemänge. Tülid ja kaklused olid tavalised.