Temaatiline sissejuhatus tähendab, et asud viivitamatult asja kallale. Viitad kohe pealkirjas nimetatule. Jätad kõrvale laiema tausta, aja ja koha kirjelduse, tsiteerimise, refereerimise.

Näiteks võid temaatilises sissejuhatuses esitada teksti teemaga seotud väite või definitsiooni.

Kirjandi teemaringi võiksid sulgeda järeldusega, millele jõudsid arutluse käigus, või hinnanguga kirjandisesitatud probleemideringile.

Vaatlen Peter Singeri, Princetoni Ülikooli bioeetika professori arutlust päevakorras olnud teemal, kas paks inimene peaks maksma midagi seepärast, et ta on ülekaaluline. Mõnda aega tagasi oli küsimus ka meie vabariigis päevakorral.

Artikli leiad tervikuna siit: Peter Singer: Kaalud rohkem, maksa rohkem

Sissejuhatus:

„Inimesed muutuvad paksemaks. Inimesed, kes on nii paksud, et liiguvad kakerdades, mitte kõndides, on Austraalias, Ameerika Ühendriikides ja paljudes teistes riikides tavaline pilt. Arenenud maades on rasvumise levik kõige kiirem, kuid see toimub ka keskmise sissetulekuga ja vaestes riikides. 

Kas inimese kehakaal on tema enda asi? Kas me peaksime erinevasse kehakujusse leplikumalt suhtuma? Ma ei arva nii. Rasvumine on eetika küsimus, sest suurema kehakaaluga inimene tähendab suuremaid kulusid ka kaaskodanikele.“

Nagu näed, ei viivita Singer teema kallale asudes, vaid esitab teemakohased väited. Ta alustab üldisest ja lõpetab kitsamaga. Järgnevalt püstitab Singer oma kirjutise probleemi küsimuste kujul (tuues sisse lugejaga läheduse saavutamiseks meie-vormi) ja esitab kohe ka enda šokeeriva arvamuse/väite, mis ongi kirjutise peaidee.

Kirjutise peaidee on esitatud lauses: „Rasvumine on eetika küsimus, sest suurema kehakaaluga inimene tähendab suuremaid kulusid ka kaaskodanikele.“

Nüüd ei jää Singeril muud üle, kui oma väidet (teesi) põhjendada. Õpetlik on artikli alusel jälgida, kuidas ta seda teeb. Niisiis on Singeri ülesanne tõestada, et suurema kehakaaluga inimene tähendab suuremaid kulusid ka kaaskodanikele ning et seega pole ülekaal üksnes inimese enda probleem.

Järgnevas lõigus (nr 3) selgitab Singer probleemi olemust, tuues näite lennujaamast. Siin kasutab ta edukaltvastandamist. (Kõhn reisija, kes maksab pagasi eest, ja ülekaaluline reisija, kes kaalub sama palju kui kõhn reisija ja tema pagas kokku, maksab aga ainult piletihinna.)

Lõigus nr 4 esitab Singer autoriteedi (lennufirma peaökonomist) suu läbi fakte ja toob lugeja ette üllatusliku tõestuse, näidates, et seoses inimeste ülekaaluga on suurenenud lennufirmade küttekulud.

Kahes järgnevas lõigus (nr 5 ja 6) pakutakse välja lahendused, kuidas lennufirmad võiksid kompenseerida tekkinud lisakulutusi.

Nüüd laiendab Singer alapealkirja abil (Suuremad külmikud surnukuuri) esialgset teemat ja toob sisse lõigus nr 7 antiteesi ehk vastandliku arvamuse (Sõbrad… on vastu väitnud…). Samas lõigus kummutab ta antiteesiosavalt, veendes ühtlasi lugejat, et tema esitatud väites polnud midagi pahatahtlikku.

Lõigus nr 8 laiendab Singer tõestuste ringi, näidates, et lennukikütuse kulu kasv pole probleem omaette, vaid on seotud keskkonnamuredega (kasvuhoonegaasid, keskkonnakulud). Sujuvalt jõuab autor selles lõigus transpordikuludeni ja sealt tervishoiukulude juurde.

Lõigus nr 9 näitab Singer faktide abil, kuidas kodanike ülekilod põhjustavad lisakulutusi kindlustusseltsidele ning toovad kahju riigile tööviljakuse vähenemise tõttu.

Lõigus nr 10 jõuab Singer eelnevalt esitatud faktide põhjal järeldusele, et inimeste kehakaal pole pelgalt nende isiklik probleem ja on vaja riiklikku sekkumist, mis seisneks kehakaalu kasvu piiramises. Singer pakub omalt poolt lahendusena kehakaalu kasvu soodustavate toitude erimaksu, tuues konkreetselt välja magusate jookide maksu.

Lõppsõna:

„Paljud meist on õigustatult mures, kas meie planeet suudab ülal pidada juba seitsme miljardi piiri ületanud elanikkonda. Aga me ei peaks mõtlema elanikkonna suurusest ainult peade arvuna, vaid ka inimkonna massist. Kui me väärtustame nii inimeste heaolu kui ka meie planeedi looduskeskkonda, siis on minu kaal — ja ka teie kaal — meie kõigi asi.“ 

Lõppsõnas (lõik 11) loob Singer sõnumi mõjukuse suurendamiseks meie-vormi kasutades lugejaga ühise platvormi ning lõpetab kirjutise, vastates sissejuhatuse lõpus esitatud küsimusele „Kas inimese kehakaal on tema enda asi?“ sõnadega: „Kui me väärtustame nii inimeste heaolu kui ka meie planeedi looduskeskkonda, siis on minu kaal — ja ka teie kaal — meie kõigi asi.“ 

Kirjutise lõpplause hõlmab kokkuvõtet käsitletud teemast (inimeste heaolu, planeedi heaolu on seoses inimeste kehakaaluga, seega pole inimese kehakaal üksnes tema enda asi), autor kasutab siin lugejaga ühise keele saavutamiseks ja temaga ühtsuse rõhutamiseks jälle meie-vormi.

Kokkuvõtteks:

• Kasuta kirjandis julgemini temaatilist sissejuhatust: esita teksti teemaga seotud väide või definitsioon.

• Loo sissejuhatuse ja lõppsõna vahele seos nii, et teed lõppsõnas järelduse ning vastad samal ajal ka sissejuhatuses esitatud küsimusele.

• Jälgi, et sa sissejuhatuses ei valgu laiali ega kaldu teemast kõrvale.

• Ole oma arvamuse põhjendamisel mitmekülgne: too näiteid elust, esita vastuväiteid ja lükka neid ümber, refereeri/tsiteeri autoriteete, paku probleemidele omapoolseid lahendusi või viita teiste esitatud lahenduskäikudele.

• Sissejuhatus ega ka lõppsõna ei pea olema liiga pikad, sest muidu tekib oht teemast kõrvale kalduda.

Teoreetilise platvormi loomisel kasutasin Kersti Lepajõe tööd “Kirjand kui tekstiliik“, millega võid ise internetis tutvuda.

AUTOR:  Kirjandi alustamine ja lõpetamine: temaatiline sissejuhatus ja järeldus lõppsõnas