KESKAEGSE LIIVIMAA VALITSEMINE

Mõisted

Maahärra e maaisand – keskaegse feodaalriigi valitseja, senjöör

Stift – piiskopkonna osa, kus piiskopile kuulus mitte ainult vaimulik, vaid ka ilmalik võim

Privileeg – eesõigus

Rüütelkond –vasallide ühendus oma huvide kaitseks

Liivimaa maapäev – Liivimaa maahärrade seisuste kogunemine kõiki osapooli puudutavate küsimuste arutamiseks

Territoorium, mis kandis Liivimaa nimetust, on aja jooksul tunduvalt muutunud. Kuni 13. sajandini tähistas Liivimaa liivlaste asuala Liivi lahe rannikul ja Väina jõe ümbruses. 1206. aastaks kehtestus liivlaste aladel Riia piiskopi ja ristisõdijate võim. Hiljem kandus Liivimaa nimetus ka teistele ristisõdijate vallutatud aladele, mistõttu 13. sajandi lõpuks hõlmas keskaegne ehk Vana-Liivimaa juba kogu tänase Eesti ja Läti territooriumi, kus eksisteerisid ristisõdijate riigid.

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

Liivimaa kaart, 15.-16. sajand

Liivimaa oli kogum valdusi, mida igaüht valitses oma maahärra e valitseja. Valitsejad lähtusid ühiskondliku korra sisse viimisel Saksa- Rooma riigi seadustest ja elukorraldusest-valitsemisest ja kuulekusest, kohustustest ning eri seisustest. Ristisõdade lõppedes tuli aga arvestada ka kohaliku kultuuri ja kommetega.

Vana-Liivimaa jagunes mitmeks eraldi seisvaks valduseks. 13. sajandi keskpaigast kuni 1346. aastani eksisteeris 6 sellist ala:

1)Taanile kuuluv Eestimaa Tallinna hertsogkond,

2) Saksa ordu Liivimaa haru valdused, ehk Liivi ordu

Liivimaa ordu Riia loss

3) Riia peapiiskopkond

4) Kuramaa piiskopkond

Peapiiskopkonna vapp

5) Saare-Lääne piiskopkond

6) Tartu piiskopkond

Liivimaa piiskoppidele (v.a Tallinn) kuulus nii vaimulik kui ka ulatuslik ilmalik võim. Piiskoppidest maahärrad olid Saksa-Rooma riigi keisri läänimehed (16.saj sai selleks ametlikult ka Saksa ordu meister) Pidi käima Riigipäeval, kuhu tegelikkuses saatsid enda esindajaid. Seega keisri võimalus Liivimaa poliitikasse sekkuda oli tagasihoidlik. Kuid juba vallutamise käigus andsid piiskopid osad piikopkonna alad Mõõgavendade ordu valitsemise alla. Seda osa mida piiskop ise valitses nimetati stiftiks. Maid läänistati vasallidele, aga ka mõnedele rüütlitele. Läänistamine oli pikk protsess ja kõik aadlisuguvõsad ei saabunud siia 13.saj vaid neid lisandus aastatega juurde.

Liivimaa linna- ja lihtkodanikud

1237.a liideti Mõõgavendade ordu Saksa orduga, kes hakkas nüüd valitsema ka Mõõgavendadele kuulunud maid. Saksa ordu ei läänistanud, vaid valitses oma maid ise ja üritas neid igati laiendada viies lõpule Kuramaa vallutamise ja ostes Taani kuninga käest endale Põhja-Eesti. Mõõgavennad allusid Riia piiskopile, Saksa ordu aga otse paavstile, ega tunnistanud siinsete piiskopide ülemvõimu.

Riia 1547.aastal

Nad võitlesid esmalt piiskoppidele kuuletumise vastu ja siis tahtsid ise olla ka need, kes uusi piiskoppe ametisse määravad. Riia peapiiskop ja Saksa ordu tülitsesid ka Riia maahärra staatuse pärast. Tihti käidi tüliküsimustega paavsti jutul ja kohati viis see Liivimaa laiaulatusliku kodusõjani. Võimuvõitlus kestis kogu keskaja. Maahärrade tüliküsimuste keskel hakkas tugevnema vasallide mõjuvõim. Nad moodustasid ühendusi (13. saj Taani vasallid ja hiljem teised), mis keskaja lõpuks muutusid rüütelkondadeks ja hakkasid võitlema oma privileegide eest. Kuna vasallid olid üle Liivimaa suguluses, oli neil ka kerge koostööd teha.

Keskaegses poliitikas oli oma oluline sõna öelda ka linnadel, kuigi nende poliitiline seisund võis olla väga erinev. Linnade juhid kohtusid omavahel hansapäevadel sõlmimaks kokkuleppeid ja tehinguid.

Tallinna privileegide kinnitamine Saksa ordu poolt

Maapäev – Liivimaal polnud ühtset valitsejat ega pealinna, maahärrad ja eri seisused kohtusid Liivimaa maapäeval, mis leidsid aset Volmaris ja Valgas. Seal arutati sõjaplaane, vormimist ja müntimist, lahendati tüliküsimusi linnade, maahärrade ja vasallide vahel.