Linnus on muinas-, vana- või keskaegne kaitseehitis, mille ümber rajati asulaid. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad.

11.- 13.sajandil algas seoses rüütliseisuse võidukäiguga linnuste, võimu ja preztiiži sümbolite, ehitamise buum.

Linnuse tüübid:

• eellinnus – eeslinnus linnuse eendunud osad ja väravakindlustused
• feodaallinnus – feodaali poolt rajatud või kasutuses olev linnus
• vasallilinnus – vasalli poolt rajatud või kasutuses olev linnus
• kastell-linnus
• ordulinnus – ordu valduses olnud või ordu rajatud linnus
• piiskopilinnus – piiskopi valduses olnud või piiskopi rajatud linnus
• puitlinnus

tornlinnus – feodaallinnuse vanim tüüp ümmarguse või hulknurkse põhiplaaniga kindlustatud torn, mille ümber hiljem ehitatakse laienenud linnuse muud hooned.

Linnuseid rajasid kuningad, aadlikud ja rüütlid. Normannid ehitasid puulinnuse mõne päevaga, kuid kivilinnuse ehitamiseks võis kuluda aastaid. Linnused olid kõrgele künkale ehitatud kaitseehitised, sõjameeste elupaigad, kust valitseti ümberkaudset piirkonda ja hoiti seda oma kontrolli all. Need pidid olema rastesti ligipääsetavad, selleks laius ümber linnuse vallikraav, linnusetrepid olid kitsad ja käänulised pöördudes paremale (jättes nii kõrgemal olevale kaitsjale mõõga kasutamisel eelise), uksed madalad ja kitsad (et üks rüütel suudaks kaitsta). Linnuse hoovis paiknesid elumajad ja viimane pelgupaik, linnus linnuses. Kui algselt oli linnustel 1 müür, siis avastati peagi, et mida rohkem müüre, seda kaitstum on linnus, sest vaenlasi sai ka püüda müüride vahele lõksu.

Tornilinnus ümbritseti kaitsemüüri ja vallikraaviga. Ringmüüri ülaserva palistas sakmeline rinnatis, mille taga oli katusega varjatud kaitsekaik.
Suuremates linnustes oli tavaliselt 2 õue. Avaras eesõues asusid aidad, tallid, veski jm. Ohu korral lasti siia ka ümbruskonna talupoegi koos loomadega. Tagapool oli siseõu. Siin paiknesid relvalaod ja töökojad relvameistritele, samuti feodaalide perekonna elamu.

Linnuste kaitsetehnika arenes keskajal kiiremini kui ründetehnika, seega oli pea ainsaks vallutusvõimaluseks, linnuses olevat rahvast näljutada. Alles 14. sajandil muutusid linnused haavatavamaks.

Relvastuse arengus saabus 14.-15. sajandil uus ajajärk. Kasutusele tulid tulirelvad.
Esialgu oli kohmakal pronksist või isegi puust kahuril küll rohkem psühholoogiline effekt aga juba 15. saj. lõpu suurtükid olid saavutanud sellise purustusjõu, millele traditsioonilised kivimüürid enam vastu seista ei suutnud. Just sellest ajajärgust saavad alguse rohkearvulised fortifikatsiooniteemalised uurimused ja õpetused.
Esimese praktilise sammuna hakati ehitama erilisi “suurtükitorne”, väga paksude müüridega – 4-6 meetrit. Koos müüride paksusega suurenes ka torni läbimõõt, oli ju vaja igale kaitsekorrusele paigutada hulk suurtükke.

ELU LINNUSES

Linnuse ruumid olid hämarad ja niisked ja külmad. Algselt suleti väikesed aknaavad puust luukide ja pärgamendiga. Hiljem härja- voi seapõiega kaetud kitsad aknad lasid valgust vähe sisse. Pimedal ajal valgustati ruume tõrvikutega, mille suitsust olid seinad tahmased. Kütta sai peale köögi vaid paari kambrit, 12. saj ilmusid linnustesse kahhelahjud.

Mööblit polnud eluruumides palju. Keset tuba oli suur baldahhiin-voodi, seinte aares pikad pingid ja kirstud riiete jaoks. Igal linnuses oli ka kabel jumalateenistuste jaoks. Keldrikorrusel olid sünged ja rõsked vangikongid. Seal asus ka salakäik, mida mööda sai viimase häda korral linnusest põgeneda.Torni ülemisel korrusel viibis alaline valve.

Elu linnuses

Linnused olid kaitstud poliitika ja meelelahutuskeskused.

Kuressaare linnus.