H võõrsõnades:

• Pika vokaali järel on H:

nt stiihia, psüühiline,

• Sõna lõpus on HH:

nt tsehh, krahh , almanahh.

Käänamisel sõna lõpus HH säilib:

nt töötab tsehhis, lõppes krahhiga.

• Lühikese vokaali järel on kas H või HH, see sõltub traditsioonist:

nt mahagon, boheemlane, sahhariin, uhhaa, arahhis, psühholoogia, mehhanism.

Kahel viisil võib kirjutada: mehaanika – mehhaanika.

S, Š, Ž esinemine võõrsõnades lähtub traditsioonist:

nt seif, besee, kušett, šnitsel, žürii, dražee, garaaž.

Võõrsõnas t kõrvale tuleb š, d kõrvale ž:

V, HV, F või FF valik lähtub traditsioonist:

nt vitriin, trahv, paragrahv, filee, efekt, harf, muffin, bluffima.

Sõna lõpus f ja š kasutatakse nagu k, p, t (st pikk häälik kirjutatkse ühe tähega, ülipikk häälik kahe tähega):

nt duši all – võtab dušši, guašid – guaššide, guljašis – sööb guljašši, blufin – bluffisin.

Võõrsõnade kaashäälikuühendis kirjutatakse kõik häälikud ühekordselt:

nt boršis – sõi borši, revanšiga – revanšide, golfist – mängis golfi.

Lisainfo