Kuidas liigid meie planeedile tekkisid, pole meil kusagilt küsida. Läbi sajandite on väga paljud teadlased seda uurinud. Kõige lihtsamat teed lähevad usklikud inimesed, kes on veendunud, et meie planeedi, kõik liigid, sealhulgas inimese lõi Jumal. Kõige laiemalt tuntud liigitekketeooriad pärinevad Jean-Baptiste de Lamarckilt ja Charles Darwinilt.

Lamarck leidis, et igal loomal, kes ei ole saavutanud oma arengu piiri, tugevdab mingi elundi sagedasem ja kestvam kasutamine vähehaaval seda elundit, arendab ja suurendab teda ja lisab talle vastavalt kasutamise kestusele jõudu, sellal kui ühe või teise elundi kestev mittekasutamine nõrgendab teda, viib mandumisele, vähendab pidevalt tema võimeid ja kutsub lõpuks esile tema kadumise. Nii selgitas ta näiteks kaelkirjaku kaela pikemaks muutumist. Veel leidis ta, et kõike, mida loodus on pannud isendeid omandama või kaotama tingimuste mõjul, milles pikemat aega on viibinud nende tõug, kõike seda säilitab loodus paljunemise kaudu uutel, eelmistest põlvnevatel isenditel tingimusel, kui omandatud muutused on omased mõlemale soole või neile isendeile, kellest pärinevad uued isendid.

Darwini meelest on liikide ajaloolise muutumise ja tekke peamiseks põhjuseks looduslik valik. See tuleneb järgnevatest eeldustest. Kõigepealt iga populatsiooni üksikindiviidid on pärilikult mitmekesised, neil esinevad juhuslikud erinevused. Paljunemise teel tekib järglasi rohkem kui piiratud ressursside (toidu, ruumi) tõttu neid saaks ellu jääda. Nii tekib isendite vahel konkurents, mida nimetatakse olelusvõitluseks. Tulemusena leiab aset looduslik valik — ellu jäävad sobiva genotüübiga isendid, kes annavad paljunemisvõimelisi järglasi.

Hulgaliste kivististe uurimine on viinud teadlasi mõttele, et darvinism peab paika. Mida sügavamatest kihtidest on fossiilid leitud, seda vanemad need on.

Teine tõestus on elurite anatoomia võrdlemine. Mida sarnasemad on organismid, seda lähedasemalt nad suguluses on. Vaatleme näiteks erinevate selgroogsete homoloogilisi elundeid. Veel viitab evolutsioonile mandunud elundite ehk rudimentide olemasolu, näiteks inimese kõrvalestad, kolmas silmalaug või pimesoole ussripik.

Inimese, kassi, vaala ja nahkhiire esijäsemed on sarnased

Hea näide on selgroogsete loodete uurimine. Nii kalal, kahepaiksel, roomajal, linnul kui ka imetajatel, sealhulgas inimesel, on looted eriti varasemas arengustaadiumis sarnased.

Loote areng

Lähedased liigid, kellel on sarnane hulk kromosoome, võivad teatud tingimustel anda järglasi. Näiteks lõvi isaslooma ja tiigri emaslooma (mõlemal 38 kromosoomi) ristumisel saadud liiger või hobusetäku ja eeslimära ristumisel (hobusel 64 ja eeslil 62 kromosoomi) sündinud muul (63 kromosoomi). Paraku ei anna erinevate liikide ristamisel saadud loomad omakorda järglasi (pole elujõulised).

Muul

Liiger

Lisainfo