Aineid võib elektrijuhtivuse alusel jagada kahte suurde rühma – elektrolüüdid ning mitteelektrolüüdid. Elektrolüüdid on ained, mis vesilahustes või sulas olekus juhivad elektrit. Mitteelektrolüüdid on ained, mis lahustes ja sulas olekus elektrit ei juhi. Elektrolüüdid jagunevad veel omakorda kahte rühma – tugevad ja nõrgad elektrolüüdid. Tugevad elektrolüüdid on ained, mis jagunevad vesilahustes suurel määral ioonideks. Nõrgad elektrolüüdid on need, mis jagunevad vähesel määral ioonideks. Selget piiri tugevate ja nõrkade elektrolüütide vahel ei ole, kuid üldjuhul võib tugevateks elektrolüütideks pidada aineid, kus üle 50% osakestest on jagunenud ioonideks. Seda, mil määral aine on ioonideks jagunenud näitab dissotsiatsioonimäär (α).

Nõrkade elektrolüütide dissotsiatsioonimäär ei ole enamasti suurem kui 5%. Mõnikord nimetatakse vahepealse dissotsiatsioonimääraga (5% – 50%) aineid keskmisteks elektrolüütideks.

Elektrolüütide ja mitteelektrolüütide näited:

Kõik soolad loetakse tugevateks elektrolüütideks, ka need soolad, mis vees ei lahustu. Põhjus, miks seda tehakse on see, et see osa soolast, mis on vees lahustunud on jagunenud täielikult ioonideks. Vees lahustumatute soolade vesilahused elektrit siiski ei juhi, kuna vees lahustub ainult tühiselt väike osa, mis ei muuda lahust elektrit juhtivaks.

Lisainfo