kihelkond – Eesti ala tähtsaim haldusüksus, mille piires otsustati kõiki kohaliku elu küsimusi

maakond – kihelkondade ühendus

6.-12. sajandit peetakse Eesti ajaloos muinasajaks, sest tol ajal kirja veel ei tuntud. Muinasaja lõpul oli Eesti juba ühtlaselt asustatud. Tihedam asustus oli Kesk-Eestis ja viljakamatel aladel. Asustamata olid soised alad, kus olid kehvad põllumaad. Põlluharimine oli muinasaja lõpul tõusnud kõrgele järjele. Oletati, et inimesed olid rahumeelsed, sõditi vaid välisvaenlase vastu ja pea kõik olid vabad maaomanikud. Tegelikkuses oli valitsemine ja huvid suguvõsadepõhised, kes kogusid vara ja paremaid põllumaid.

Pildil: Relvi keskmisest rauaajast. Soomest leitud mõõga rekonstruktsioon, Eestist leitud kirved, odaotsad ja kilbikupal, Rootsist leitud kiiver (Vendel).

Tähtsamate suguvõsa liikmete seast valiti pealikud, suguvõsad võitlesid omavahel ja osad saavutasid mõjuvõimu teiste üle, samas ei saa rääkida kujunevast kuningavõimust, sest allikad ei märgi ülikuid, kes oleks kogu rahva üle otsustusvõimet omanud. Sõjaajal valiti ka lisaks sõjapealikud.

Pildil: Muinasaegse elamu rekonstruktsioon Rõuges, muinaselamu kerisahi, Eestist leitud keskmise rauaaja sõled ning näiteid baltipärasest rõivamoest.

Põhiline osa olid vabad maaharijad, osad jõukamad, teised vaesemad. Põllupidamises kasutati kolmeväljasüsteemi:  ühel osal põllust kasvas suvivili, teisel osal talivili ja kolmas osa põllust oli kesa all (puhkas). Ka karjakasvatus oli muinasaja lõpul oluline tegevusala. Kalapüügi ja küttimise osatähtsus vähenes, kuid ikkagi andis see elanikele olulist leivakõrvast. Mõnel pool tegeleti ka mesindusega. Mesi oli tähtis toiduaine, tollal ainus magusaine. Tolle aja taluinimene pidi oskama käsitööd, kuna kõik majapidamises tarvilikud riided, riistad ja esemed valmistati ise. Naiste peamiseks käsitööks oli ketramine ja kudumine, meestel metalli- ja puutöö. Muistsel ajal oli eestlaste metallitöö juba kõrgel tasemel. Osavad metallitöö meistrid – sepad – valmistasid rauast nuge, sirpe, odaotsi, mõõku jm. esemeid ka teistele. Hoonet, kus sepad töötasid, nimetati sepikojaks.

Ilmselt oli ka Eestis hulga maata inimesi, kes rentisid maad või teenisid sulaste ja teenijatena, käsitööliste või kaubitsejatena. Noored mehed astusid meelsasti sõjaväeteenistusse. Orjad, (vangilangenud, vaesusesse sattunud, orjaturgudelt ostetud) kui oluline kaubaartikkel, mängisid olulist rolli ka siinsetes majapidamistes.

Kroonik Läti Henrik on maininud 13.saj algul jumalust nimega Tharapitha, aga pole teada, kas ta oli lihtsalt üks haldjatest või oli tegu Jumalaga. Ilmselt kummardati igasuguseid üleloomulike olendeid, keda arvati loodus sisaldavat. Austati ka esivanemaid, kes ka surmavallast said mõjutada järeltulijate käekäiku. Surnud maeti kivikalmetesse. Enne põletati nad piduriietes, ehete, relvade ja tööriistadega.

Kivikirstkalmed:

Muinasaja lõpul oli Eestis kihelkondlik jaotus, mille keskusteks olid linnused. Kui muidu elasid seal ülikud, siis sõja ajal pagesid sinna ka lihtinimesed koos kariloomade ja muu varaga. Olid vaid pelgupaiklinnused ja linnused mida aeg-ajalt kasutati kauplemiseks.

Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses:

Eestlased olid aktiivsed meresõitjad, ning mereteede kaudu toimis ka peamiselt kaubandus, tähtsamad sadamad paiknesid Põhja-Eestis. Kaubitsemiskohtadena olid kasutusel Tartu, Otepää ja Viljandi linnused. Inimesed suhtlesid ilmselt aktiivselt ka ümberkaudsete rahvastega. Ranniku- eestased olid tihedas kontaktis skandinaavlastega, mis peegeldub nende riietuses ja rõivastuses. Naiste ehted sarnanesid Novgorodimaa ehtetüüpidega. Seega käidi läbi ka Vana-Vene riigi läänemeresoome rahvastega.

Muinasaja lõpp Eestis:

Eesti metsa lugu, muinasaeg:

Loe lisaks:

Keskmine rauaaeg

EESTLASED MUINASAJA LÕPUL

TEST:

Muinasaeg