Eestis on paraskontinentaalne kliima, sest asume Euraasia mandri loodeosas. Meid mõjutavad Atlandi ookeani merelised õhumassid ja Euraasia siseosa mandrilised õhumassid, seetõttu on ilmastik heitlik.

Päikesekiirguse varieeruvus on tühine, kuid maapinnale jõudva kiirguse hulka mõjutavad pilved. Pilvede teke sõltub kaugusest merest ja aluspinna omadustest. Päikesekiirguse hulk aastas muutub suurtes piirides, sest suvel on päev kolm korda pikem kui talvel. Kõige pilvisem kuu on detsember, juunis on päiksepaistet kuni 60% võimalikust.

Aastased päikesepaiste keskmised kestvused tundides Eesti territooriumil

Aluspind ja Läänemeri

Aluspinnasoojenemine sõltub sellest, kas see on vesi või maismaa, kas hele või tume. Kõrgustikud muudavad õhumassi liikumist, tekivad pilved ja sademed.

Kõrgustike mõju õhu liikumisele

Kõrgustikud mõjutavad lumikatte paksust ja äikesepilvede teket. Nõgudesse jääb külm õhk pikemalt pidama, tekib öine ja talvine tugev jahtumine. Kliima kujunemisel on tähtis osa Läänemerel, merest 20 kuni 40 km kaugusele ulatub selle mõju. Sellel alal piki rannajoont on talved pehmemad, sajab vähem, ka äikest esineb vähe. Pilvede teket takistab ka merebriis.

Õhumasside liikumine seal, kus õhk soojeneb, tekib tõusev õhuvool ja õhurõhk alaneb. Islandi saare lähedal tekivad sooja ja külma õhumassi kokkupuutel tsüklonid.

See õhukeeris võib olla mitusada kuni mitutuhat kilomeetrit läbimõõdus, keskosas on rõhk madalam kui servades. Tsükloni alal valitsevad tõusvad õhuvoolud. Islandi ümbruses on pika aja jooksul keskmisest madalam õhurõhk ehk Islandi miinimum. Maa pöörlemise tõttu liiguvad tsüklonid läänest itta ja mõjutavad ka meie ilma.

Tugevasti jahtuvatel aladel on kõrgem õhurõhk, laskuvad õhuvoolud ja seda nimetatakse antitsükloniks.

Antitsüklon

Selle servades on õhurõhk madalam kui keskel, valitsevad laskuvad õhuvoolud, kõrgrõhualad tekivad Assooride saarte läheduses, meie ilma kujundavad Assooride ja Aasia maksimumid. Kui külm õhk soojale peale tungib, tekib külm front (tugevad sademed, äike); kui soe õhk külmale peale tungib, tekib soe front (sadu pikemaajaline).

Külma ja sooja frondi tekkimine

Õhutemperatuur Eestis. Kõige külmem kuu on veebruar (kuu keskmine näit -4,7 C) suurima temperatuurikontrastiga kuu on jaanuar (Vilsandil -2,0 C ja Narvas -7,3 C). Madalaim näit on saadud Jõgeval jaanuaris 1940.a. -43,5 C. Absoluutselt kõrgeim on olnud näit Võrus augustis 1992.a. +35,6 C.

Ilmakaartidel märgitakse pikaajalised keskmised näitajad isotermidega. Need jälgivad kuju poolest Eesti mandri rannajoont ja paiknevad põhja-lõuna suunaliselt.

Tuuled puhuvad valdavalt edela-, lõuna- ja läänekaarest. 2005_jaanuari_tuuleroos_Tallinn-Harku_aeroloogiaoogiajaama_andmeil. Novembrist jaanuarini valitsevad tsüklonid ja puhuvad tugeva tuuled. Tormipäevi on Vilsandil 40, Võrus ainult 4.

Tormipäevade arv Vilsandil 1948-99

Trombid ja rajud on viimastel aastakümnetel muutnud sagedasemaks, tekitades üleujutusi ja tormimurde metsades. Suurim  tuulepuhanguline kiirus mõõdeti Ruhnu saarel, 1969.a. novembris, 48 m/s. viimane tugeva torm oli 2005.a. jaanuaris, mil ujutati üle 8 km2 Pärnu linnast.

Sademed ja lumikate

Eestis sajab keskmiselt 550-800 mm/a, rohkem on sademeid aprillist oktoobrini. Kõige vihmasem kuu on august, 72-90 mm. Rekordiline sademete hulk  1159 mm on registreeritud Raplamaal Nääri 1990.a. kõrgustikel tekib lumikate juba detsembris ja püsib aprillini. Saartel aga alles jaanuaris ja sulab märtsis.

Võru ja Tallinna kliimadiagrammid: