Eesti põhiseaduse üldsätted on nagu riigi reeglite raamatu esimene lehekülg: need kirjeldavad, milline Eesti riik on ja millele ta tugineb. Sisuliselt ütleb põhiseadus, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik, kus kõrgeim võim kuulub rahvale. See tähendab, et kõik otsused riigis, olgu need väikesed või suured, on lõpuks tehtud rahva nimel.
Eesti territoorium ehk maa, meri ja õhk moodustavad ühtse terviku, mida ei saa lihtsalt tükkideks jagada. Igal Eesti ruutmeetril kehtivad samad reeglid ja seadused. Tähtis on ka see, et ükski seadus ei loe midagi enne, kui see pole ametlikult avaldatud. Põhimõtteliselt, kui seadust ei ole must-valgel kirjas, siis seda nagu polekski olemas.
Eesti riigis on nutikalt välja mõeldud, kuidas võim jaotub. President, Riigikogu (ehk parlament), valitsus ja kohtud töötavad eraldi, kuid teevad omavahel koostööd. Nii välditakse olukorda, kus üks võim võib kõik enda kätte haarata – see on nagu võimude tasakaalu mäng.
Eesti loodusvarasid – metsad, maavarad, vesi jne – nimetatakse rahvuslikuks rikkuseks. Neid ei tohi lihtsalt kulutada või raisata. Need on justkui väärtuslikud auhinnad, mida tuleb hoida ja säästa tulevastele põlvkondadele.
Eesti ametlik riigikeel on eesti keel ja riigilipp on sinimustvalge. Lipu värvidele omistatakse mitmesuguseid tähendusi. Sinine märgib usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti ustavust. Must tähistab eesti rahva sünget minevikku, aga ka kodumaa musta mulda, luuletustes on seda peetud ka armastuse sümboliks. Valge sümboliseerib eesti rahva püüdeid vaimuvalguse poole, talvist valget lund ja suviseid valgeid öid, ka kaskede valget koort.
Põnev fakt!
Lipupäevadel heisatakse riigilipp päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00, ning langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00.
Teadmiste kontroll