Inimese hariduse üks suuri eesmärke on eneseregulatsioonivõime arendamine. Õpetajatena teame, et igas klassis on väga erineva enesekontrollioskusega õpilasi. On neid, kellel alati kodutööd tehtud ja ülesanded enne tähtaega valmis, ja ka õpilasi, kes ei suuda tähtajakski tööd valmis saada. Ka täiskasvanute puhul pole asi erinev. Nii õpingute ajal kui ka hiljem koos teistega töötades oleme ilmselt märganud, et mõned suudavad oma kohustusi teistest paremini täita. Mis on selle nähtuse psühholoogilised põhjused ja kuidas saaksime aidata nii endal kui ka teistel olla tulemuslikumad ja kohusetundlikumad?

Mis on prokrastineerimine?

Kohustuste mittetäitmisel võib olla väga erinevaid põhjuseid. Kooliõpilase puhul tuleb kindlasti uurida ülesannete jõukohasust, aidata tal seada konkreetseid eesmärke ja leida sisemine motivatsioon. Vahel võivad õpilast koormata ka sotsiaalsed või perekondlikud mured. Õpetaja saab aidata tal oma muredega paremini toime tulla, mis omakorda aitab õpilasel paremini koolitöödele keskenduda.

Kui aga õpetaja on omalt poolt teinud kõik, ent õpilane endiselt oma ülesannetega toime ei tule, võib asi olla hoopis psühholoogilises nähtuses, mida nimetatakse prokrastineerimiseks. Prokrastineerimine on kohustuste irratsionaalne edasilükkamine, mis muudab inimese ebaefektiivseks. See tähendab, et õpilane võib olla täiesti teadlik sellest, et kui ta koduülesannet ei täida, siis sellel on tema jaoks negatiivsed tagajärjed (halb hinne, karistus), kuid ometi ei suuda ta kodutööga alustada. Prokrastineerimisega kaasnevad ka halb enesetunne, ärevus ja süütunne, mis võivad pikema aja jooksul põhjustada ka füüsilisi terviseprobleeme. Ometi ei aita negatiivne mõju prokrastineerimist vähendada, pigem vastupidi.

Prokrastineerimist on uuritud nii koolilaste, üliõpilaste kui ka täiskasvanute seas, on selgunud, et see on väga laialt levinud nähtus. Kuigi see avaldab inimese tegutsemisele selgelt negatiivset mõju, on ometi kuni 95% üliõpilastest ja edukatest täiskasvanud spetsialistidest oma elus prokrastineerinud. Paljude jaoks on see täiesti igapäevane praktika, sellele vaatamata suudavad ka pidevad prokrastineerijad lõpetada koole ja täita oma tööülesandeid. Vähest prokrastineerimist peetaksegi psühholoogiliselt normaalseks, olulisem on aga ära tunda n-ö riskigruppi kuuluvad prokrastineerijad, kes ei suuda end piisavalt kontrollida, mistõttu on oht, et õppeedukus kahaneb oluliselt või õpilane langeb sootuks koolist välja.

Prokrastineerimise erinevad tüübid

Prokrastineerimist põhjustavad peamiselt kaks erinevat tunnet: vältimine ja erutus. Vältimisreaktsiooni puhul lükkab inimene ebameeldivaid kohustusi edasi, sest kardab, et ülesande täitmine paljastab midagi negatiivset tema võimekuse või oskuste kohta, st kahjustab enesehinnangut. Teine tüüp prokrastineerijaid aga naudib adrenaliini, mida pakub lähenev tähtaeg ja pinge all töötamine tekitab neis positiivset erutust.

Teine prokrastineerimise motivaator seostub ka aktiivse prokrastineerimise mõistega, mis mõne teadusliku uuringu järgi tegelikult parandab õpitulemusi. Kuigi inimene teab, et tegevuste edasi lükkamisel võivad olla negatiivsed tagajärjed, teeb ta seda siiski ning tähtaja lähenemisest tekkiv adrenaliinitulv võimaldab tal tegutseda tavapärasest efektiivsemalt ja täita oma ülesandeid isegi paremini kui tavaolekus. Aktiivset prokrastineerimist võib seega pidada isegi positiivseks õpistrateegiaks.

Siiski tuleb ka aktiivse prokrastineerimise soodustamisega olla ettevaatlik. Suurem osa uuringuid on tõestanud, et prokrastineerimine mõjutab inimese enesetunnet ja efektiivsust üldiselt negatiivselt. Aktiivne prokrastineerimine põhjustab ärevust ja stressi kohustuste edasilükkamise perioodil, mis ei ole tervisele kuigi kasulik. Seda isegi juhul, kui lõpptulemust võib igati edukaks pidada.

Kuidas prokrastineerimist märgata?

Ilmselt oskab iga õpetaja kohe nimetada mõne õpilase, kellel on selgelt komme kohustusi edasi lükata – tihtipeale esineb see koos teiste koolitöös ebasoovitavate käitumisviisidega. Uuringud on aga näidanud, et prokrastineerimine ei ole ainult nende laste probleem, kellel on ilmselgelt raskusi õppetöös. Introvertsemate ja vaimselt võimekamate õpilaste eneseregulatsiooniprobleeme on õpetajal lihtsalt palju keerulisem tähele panna, sest need õpilased võivad koolitööga igati nõuetekohaselt hakkama saada.

Teaduslikeks uurimusteks on välja töötatud mitmeid küsimustikke, mis aitavad eneseregulatsiooniprobleeme kaardistada. Selliste küsimustike alusel on õpetajal hea välja töötada oma õpilaste vanuseastmele sobivaid küsitlusi, mille tulemused aitavad prokrastineerijaid leida.

Kuidas prokrastineerijat aidata?

Uuringud on näidanud, et paljud õpetajad kipuvad eeldama, et enamik õpilasi omandab õpioskusi iseenesest, justkui loomuliku arengu ja kasvamise käigus. Mõnel juhul see tõesti nii on, kuid sugugi mitte alati. Oluline on teadvustada, et ka õpilase eneseregulatsioon on arendatav ja õpetajal on selles väga suur roll.

Prokrastineerimise tüüpe on erinevaid ja seetõttu on esmalt oluline kindlaks teha, mis põhjusel õpilane kohustusi edasi lükkab. Selle välja uurimine võiks olla üks arenguvestluse eesmärke, tihtipeale oskab ka lapsevanem sellel teemal kaasa rääkida, sest tema näeb lapse koduseid õpiharjumusi kõige paremini. Kui põhjuseks on negatiivse tagasiside vältimine, on küsimus õpilase enesehinnangus ja sel juhul on abiks turvalisema õpikeskkonna loomine. Lapsel peab olema lubatud eksida ja tagasisidet peaks andma viisil, mis aitab luua lapsel endast ja oma võimetest positiivset pilti. Kindlasti ei tähenda see, et arengukohtadele ei tohiks tähelepanu juhtida, kuid väga täpselt tuleb jälgida, et sellega ei rünnataks õpilase isikut.

Kui õpilane naudib kohustuste edasilükkamisest tekkivat adrenaliinitulva, tuleks tuvastada, kui teadlikult ta seda teeb, kuidas see mõjutab tema õppetöö kvaliteeti ja kui suurt stressi ta siiski prokrastineerimise tõttu tunneb. Edasilükkamisest tekkivat pingeseisundit aitab leevendada väga konkreetsete eesmärkide sõnastamine ja õpirutiini tekitamine, millele saavad kaasa aidata nii õpetaja kui ka lapsevanem. Igal juhul on tähtis, et õpilane oleks õppimise juhtimise vajalikkusest teadlik ja suudaks enda tegevusi vastavalt planeerida.

Kokkuvõtteks

Õpetaja on oma klassiruumis juht ja liider, seega on üheks tema ülesandeks aidata igal õpilasel saavutada tema iseloomule vastav kõrgeim võimalik efektiivsus, mis omakorda võimaldab kogeda väga suurt heaolutunnet. Meie õpetajad on aga tihti ülekoormatud ega pruugi alati jõuda täita kõiki ootusi, mis kool ja ühiskond neile panevad. Õpioskuste ja eneseregulatsiooni arendamine õpilastes on aga elukestva õppe baas, mis võib aidata lahendada käitumisprobleeme ja parandada õpitulemusi ka konkreetsetes ainetundides. Tegelikult tahame ju ennekõike kasvatada häid inimesi, kes on õnnelikud, oma tegemistes edukad ja suudavad end vastavalt eesmärkidele teostada ka siis, kui koolitee ammu läbi on.

Kasutatud allikad ja lisalugemine

• Projekti „Kohustuste irratsionaalne edasilükkamine: ennustavad tegurid ja võimalikud tagajärjed“ kokkuvõte
• Kaisa Albert, „Akadeemiline prokrastinatsioon Tallinna Ülikooli üliõpilaste kogemuste näitel“
• Kati Aus, Grete Arro, Anna-Liisa Jõgi, Elina Malleus, „Kus tegijaid, seal nägijaid? Akadeemilise prokrastineerimise õpetajapoolse märkamise seosed õpilaste individuaalsete erinevustega“
• Joseph R. Ferrari, Juan Francisco Díaz-Morales, „Procrastination: Different time orientations reflect different motives“
• Joseph R. Ferrari, Timothy A. Pychyl, „„If I Wait, My Partner Will Do It:“ The Role of Conscientiousness as a Mediator in the Relation of Academic Procrastination and Perceived Social Loafing“
• Amy Lilas Gendron, „Active Procrastination, Self-Regulated Learning and Academic Achievement in University Undergraduates“