Evaristo Baschenis’e maal, millel on kujutatud barokkinstrumente, sealhulgas rataslüüra, klavessiin, viola da gamba, lauto, viiul ja barokk-kitarr.

Keskaja muusika

Muusikažanrid

Võrreldes keskajaga oli barokkmuusika rikas muusikažanride poolest. Alates barokist saab muusikažanre selgelt liigitada:

• Vokaalmuusika žanrid – missa, passioon, oratoorium, kantaadid, motetid, lihtsad laulud
• Instrumentaalmuusika žanriteks – tantsusüit, concerto grosso, süidid erinevatele pillidele, prelüüdid ja fuugad
  
• Lavateosed – ooper
  

Barokkajastul loodi esimesed mitmeosalised instrumentaalteosed. Lemmikžanriteks kujunesid concerto grosso ja tantsusüit.

• Tantsusüit oli mitmeosaline instrumentaalteos, mille osadest sõltumata kuulus sellesse kindlasti neli rahvusliku päritoluga tantsu. Vaheldusid aeglane, kiire, aeglane, kiire tants.
  
• Concerto grosso on mitmeosaline orkestriteos, kus väike rühm soolot mängivaid pille võistleb (vastandub) orkestriga. Need on pidulikud ja rõõmsad teosed, mis võimaldas ära kasutada orkestri kõlavärve ja luua efektseid kontraste.

Väga tähtsateks žanriteks kujunesid ka prelüüd ja fuuga.

Fuugad on enamasti mitmehäälsed (2-5), teemat korratakse kõikides häältes muutumatul kujul.

Prelüüd on tavaliselt fuugale sissejuhatavaks osaks, aitas kuulaja ette valmistada fuuga meeleoluga.

Prelüüde ja fuugasid kirjutati peamiselt õppeotstarbeks neile, kes soovisid oreli või klaverimängu õppida. Fuugade mängimine aitab omandada mängijal mängu tehnilisi võtteid.

• Süidid on instrumentaalteosed, mida kirjutati esialgu soolopillidele (viiul, klaver, klavessiin).

 Barokkooper

Ooperi idee sündis Firenzes vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis. Selles ringis osales ka luuletaja Ottavio Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor. Nimetatud haritlaste ringi põhiideeks oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse draama emotsionaalse mõju suurendamiseks. Seega nimetatigi esimesi oopereid muusikaliseks draamaks

Esimene ooper “Daphne” etendati 1597.a. Firenzes. 1600.a. kanti Firenzes ette teine ooper “Eurydike“. Need olid retsitatiivooperid.

Ooperižanri sünd 16/17. vahetusel mõjutas oluliselt 17. saj. muusikat. Ooper muusikažanrina oli küll täiesti uus, kuid tal on olnud sajandite vältel mitmeid eeskujusid:

1. vanakreeka tragöödia, milles oli oma osa ka kooridel, kes esitasid osa ettenähtud monolooge lauldes
2. muusikalised etendused (liturgiline draama – jumalateenistuse osa, mille tekst esitati lauldes), mis olid küll peamiselt seotud kirikuga, kuid hilisel keskajal kujunesid välja väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid

Varane ooper oli eelkõige aadlike privileeg, sest kuna ja ooperietendus oli väga kulukas, said seda endale lubada vähesed õukonnad.

1637.a. avati Veneetsias esimene ooperiteater.

Kujunes välja kaks barokkooperi koolkonda: Veneetsia ja Napoli

Veneetsia ooper oli dramaatiline ja vaatemänguline. Ooperis palju tegelasi, lavaefektid, süžee pärit mütoloogiast.

Napoli koolkond keskendus muusikale ja laulule, mille ideeks oli kõrge laulukultuur. Draama jäi siin tagaplaanile ning lavategevus oli napp.

Barokkooperit iseloomustab:

• Hiilgav õukondlik lavateos
• Toretsevad kostüümid ja lavadekorasioon
• Muusika oli ainuvalitseja, tekst ei olnud oluline
• Pealiskaudne väline hiilgus oli ühendatud sügava väljendusrikkusega
• Numbriooper
• Rohkelt tantsunumbreid
• Tegelaskujudeks rikkama klassi esindajad või antiiksete müütide tegelased

Kuningas Louis XIV kostüümis

Tüüpiline teatrikostüüm barokis